Järgnev postitus on teistest erinev. Inglid räägivad minuga ja täna ütlesid nad nii mõndagi, mis võib ka teid mõtlema panna.
Miks me surume nii ennast kui oma järglasi raamidesse, mis meid hiljem ise hävitama hakkavad? Kas see ''normaalsus'' ja need ühiskonna standardid teevad meid haritud ja paremateks inimesteks?
Miks õpetatakse lastele, et kui nad midagi valesti teevad, peavad nad vabandust paluma? Mäletan, et sain küll aru, et see, mis tegin, ei sobinud mu vanematele ning seejärel pidin ütlema ''palun vabandust'' kuigi ma seda ei mõelnud. See ei tule ju südamest. Järgmine kord teadsin, kuidas karistusest pääseda, piisas vaid kutsusilmadest ja ühest lausest. Pahandusi tegin ikkagi. Teeme targa näo pähe ja teavitame vabandajat, et ei usu teda, kui näeme, et ''anna andeks'' ei tulnud südamest. 99% on need lihtsalt sõnad, mida me loodame? Kas mitte ei ole olulisem peale tüli kallistamine, naeratamine, need süüd tunnistavad silmad, nutmine? Arvan, et kui lapsi õpetada enda südant kuulama, saaksid ilma vanemate poolse manitsuseta ise aru, et tegid valesti ning tuleksid andestust paluma mitte tühiste sõnadega, vaid pakkudes armastust. Lapsevanem peaks ka enda jaoks välja mõtlema, kust läheb õige ja vale piir. Kas tegemist on ühiskonna surve või moraalitundega?
Samamoodi õpetame lapsi teretama võõraid ning vanemaid inimesi. Trepikoja tädikest, sinu enda kunagisi sõpru, kui ise nendega poes kokku põrgates langetame pilgu maha ja üritame end poeriiulite vahele ära peita. See on siis see, et ''ah me oleme eestlased, see on meil veres.'' Aga lapsed peavad, see on ju viisakas ja me ei taha, et lapsed on ebaviisakad. Kõigile peab ütlema tere aga võõralt kommi vastu võtta ei tohi.
Samuti ''aitäh''. Mille jaoks see sõna leiutati? Mida see sinu jaoks väljendab? Millal sa viimati tänasid kedagi millegi eest ja tundsid selle üle siirast rõõmu? Ma tunnen näiteks end ebamugavalt, kui olen sunnitud seda ütlema, kuna näen, et teise hing ei anna enne rahu. Talle ju kodus nii õpetati. See on pigem kohustus.
Miks me ei aksepteeri, et keegi võib tunda teistmoodi või olla teistest erinev? Kui laps ei ütle vanamemmele kommi eest aitäh, sest ta tunneb, et andmine polnud siiras, pahandame lapsega. Ega laps pole süüdi, ta lihtsalt tunnetab enda jaoks maailma teismoodi. Eelmainitu põhinebki tema jaoks siirusel ja armastusel. Kui ta seda ei näe, ei saa ta seda ka vastu anda. Selle näite põhjal saab tuua paralleele ka näiteks riietumise, käitumise, kinkimise ja muude teemadega. Mõelge sellele natuke. Laske teistel olla nemad. Te ise ei leia kunagi rahu kellegi teise elu elades.
''Oi, tere, kuidas sul läheb?''.... ''Tere-tere, hästi!''.... ''Aaa tead, ma sain eile selle ja tolle ja käisin seal ja ma olen maailma tublim inimene üldse''. Tüüpiline täiskasvanud naiste vestlus. Süda läheb pahaks. Me küsime teiselt, kuidas tal läheb, et me saaksime ise rääkida, kui tublid me oleme ja kui hea me elu on. Muidugi läbi lillede ja kõike ülivõrdes. Oled sa selliselt käitudes tegelikult ka õnnelik? Kui oled, siis sind huvitaksid ka teised, nende tunded ja mõtted, mitte materiaalne maailm, uued kingad ja maniküür.Ma ei ütle, et inimesed peaksid olema ebaviisakad, mitte tänama, teretama, vaid ootan, et nende tühiste sõnade taga on suur mõte ja emotsioon. Me teame, et saaksime oma ühiskonda parandada, kuid miks me selle nimel midagi ei tee? Hetkel meenutab me ühiskond tühja ja halli ruumi, mille dekoratsiooni kardetakse muuta. Värviks ehk seinad värviliseks, tooks tuppa valgust ning paneks sealsed taimed õitsema? Kallid inimesed, palun otsige ülesse oma süda ja õppige seda kuulama. Meie maailm on kahepalgeline just südametuse tõttu. Laste unistus on suureks saada. Kui nad lõpuks saavad, peavad nad alatihti maailmas pettuma. Ärme lõhu neid, teisi ja ka ennast.
People are not resistant to change, but rather they are resistant to the effort needed to make change happen.
